Emakakaela konisatsioon

Emakakaela konisatsioon on kirurgiline diagnostika ja ravimeetod, mille käigus eemaldatakse emakakaela välimine osa. Eemaldatav koetükk on enamasti koonusekujuline, mistõttu protseduuri nimetataksegi konisatsiooniks. 

Emakakaela konisatsiooni eesmärgiks on eemaldada emakakaelast osa, milles on leitud ebatüüpilisi epiteelirakke. Neist rakkudest võib oluliselt suurema tõenäosusega areneda emakakaela pahaloomuline kasvaja. Emakakaelavähi areng algab reeglina emakakaela välispinda katvast epiteelist, seetõttu uuritakse neid rakke eriti hoolikalt. Enamasti on muutused emakakaela epiteelis tekitatud papilloomiviiruse poolt. On leitud, et teatud tüüpi papilloomiviirused on teistest ohtlikumad ning põhjustavad oluliselt sagedamini emakakaelavähi arengut.
Enne konisatsioonile suunamist teostatakse mitmeid uuringuid: emakakaela pinnalt võetakse kaapimise teel proove (onkotsütoloogiline preparaat), vajadusel uuritakse kolposkoopial muutunud piirkonda mikroskoobi abil ja võetakse kahtluse korral koetükikesi. Vajadusel teostatakse analüüs papilloomviirusinsfektsioonile. Kõikide eelnevate uuringute tulemused on kinnitanud, et muutused emakakaela pinda katvates epiteelirakkudes on sedavõrd tõsised, et on otstarbekas muutunud rakkudega emakakaela osa eemaldada.

Uuringud enne konisatsiooni:

Enne protseduurile suunamist tehakse tavaliselt järgmised uuringud: 

• Emakakaela onkotsütoloogiline uuring, 
• vajadusel HPV-analüüs, 
• kolposkoopia ehk emakakaela vaatlus mikroskoobiga ning vajadusel koeproovide võtmine muutunud piirkondadest. 

Kui uuringud kinnitavad mõõduka või raske astme vähieelseid rakumuutusi, on soovitatav eemaldada vastav emakakaela osa ehk teostada konisatsioon. 

Operatsiooni kulg:

Emakakaela konisatsioon tehakse kas üldnarkoosis või kohaliku tuimestusega ehk lokaalanesteesias – sobiv meetod lepitakse kokku raviarstiga. Muutunud kude eemaldatakse elektrilise noa või skalpelli abil. Vajadusel peatatakse veritsus koagulatsiooni (kõrvetamise) või õmblustega. 

Eemaldatud koetükk saadetakse histoloogilisele uuringule, kus hinnatakse rakkude ehitust ja muutuste ulatust. 

Üldnarkoosi korral jälgitakse patsienti pärast protseduuri päevakirurgia osakonnas ning hea enesetunde puhul lubatakse samal päeval koju minna. 

Võimalikud tüsistused ja riskid:

Kõige sagedasem tüsistus on emakakaela haavast tekkiv veritsus (umbes 1 juhul 10-st). Suurem risk on esimesel protseduurijärgsel ööpäeval ning umbes 1-2 nädala möödudes, kui haavakoorikud irduma hakkavad. Vajadusel võib osutuda vajalikuks veritsuse peatamine koagulatsiooniga või korduv õmblemine.

Suurema koetüki eemaldamise järel või korduva emakakaela konisatsiooni järgselt võib harva (umbes 2 juhul 100-st) kujuneda emakakaela puudulikkus, mis suurendab raseduse katkemise ja enneaegse sünnituse riski. Raseduse ajal on võimalik seda korrigeerida emakakaela toetava õmblusega. Enamikul juhtudel kulgeb rasedus pärast konisatsiooni siiski normaalselt. 

Harva võib tekkida emakakaela või emaka põletik. Üliharva esineb lähedal paiknevate organite (nt kusepõis, sool, kusejuha) vigastus. 

Anesteesiaga seotud riskid on enamasti seotud ravimite ülitundlikkusega. Kui söömise ja joomise reegleid ei järgita, on oht oksendamiseks ja maosisalduse sattumiseks hingamisteedesse. 

Tüsistuste riski vähendamiseks tuleb arsti teavitada: 

• kõigist teadaolevatest haigustest ja kasutatavatest ravimitest, 
• oma tervislikust seisundist protseduurile tulles (nt viirusinfektsioon), 
• teadaolevatest ravimiallergiatest. 

Pärast protseduuri 

Konisatsiooni järgselt võib 2–4 nädala jooksul esineda vähest veritsust ja ebameeldiva lõhnaga voolust. 

4–6 nädala jooksul tuleb vältida: 

• tupetampoonide kasutamist (ka menstruatsiooni ajal), 
• suguelu, 
• rasket füüsilist pingutust, 
• raskuste tõstmist üle 5–6 kg. 

Samuti ei ole soovitatav käia vannis ega ujumas ning tuleks ennetada kõhukinnisust. 

Järelkontroll 

Umbes 6 kuu möödumisel konisatsioonist tuleb pöörduda oma naistearsti juurde kontrolli, kus tehakse kordusuuringud (onkotsütoloogiline uuring ja HPV-analüüs). 

Kui pärast protseduuri tekib rohke verejooks, palavik ja/või tugev alakõhuvalu, tuleb pöörduda viivitamatult arsti poole või erakorralise meditsiini osakonda.